Kasupereks (või asenduskoduks või hoiukoduks - heal lapsel mitu nime) olemine tähendabki, nagu nimi ütleb, loomale kasuvanemateks olemist seni, kuni loom leiab endale päriskodu ehk omaniku. Looma ajutise kodu pakkuja hooltseb looma eest, toidab ja joodab teda, käib temaga jalutamas, tegeleb temaga, kokkuvõtlikult tagab looma heaoluks vajalikud tingimused. Taolist sotsialiseerimist on eriti vaja looma jaoks, kellel on olnud väga vähene kokkupuude inimestega või ei ole seda olnud üldse.

Kasupered vähendavad varjupaikade koormust ja loomade varjupaigastressi. Samuti on hoiukodus võimalik tagada parem hoolitsus erivajadustega loomadele. Kasupereks olemisega saavad paljud loomaarmastajad väljundi, mis erineb näiteks hulkuvate loomade toitmisest kortermajade õuedes või trepikodades, olles hügieenilisem ja naabrite ning kogukonna silmis tihti sotsiaalselt aktsepteeritavam.

Hoiukodu pakkumine on tänavalt püütud looma jaoks oluliseks vahelüliks varjupaiga ja kodu vahel: loom sotsialiseeritakse inimkeskkonnaga. Tal võimaldatakse harjuda inimestega enne kui ta antakse üle "päris" omanikule. Selline looma ettevalmistamine loob talle paremad võimalused toimetulekuks uues kodus.  

Kuidas on pakkuda hoiukodu kassipoegadele, saate lugeda Viljandi varjupaiga hoiukoduperenaise Kirsti blogist.