Mona on leitud Viljandi lähedalt Võhmast juulikuus 2011. aastal. Läks "kõigest" pool aastat ja Mona leidis omale uue pere :)

Mona uus peremees saatis meile pildid ja kirja: "Tere, Anname natuke tagasisidet Mona kodust. Mona on koduga ning pererahvaga väga hästi harjunud. Paari päevaga tundis ta ennast juba väga koduselt, sõi kenasti ja aktsepteeris pererahvast hästi. Mona elab meil toas, kuid käib õues päevas vähemalt 3 korda, üks neist jalutuskäikudest on pikem tihtipeale rohkem kui 2 tundi. Tütar tegeleb koeraga hea meelega ning kuna tema ka selle mõtte peale tuli, et koer võtta, hoolitseb ta koera eest kõige enam (käib jalutamas, mängib, kasib ja kammib teda ning muidugi ka nunnutab). Mona on ka juba ühistranspordiga sõitnud rongi ja liinibussiga, ta pidas kenasti vastu. Autosõitu kannatab ta väga hästi ja tundub, et talle isegi meeldib see. Tutvust on ka teinud juba hobuste, lammaste, jäneste ja ka muidugi teiste koertega. Seda tehti hobusetallis, kuhu tütar ta kaasa võttis. Mona sai palju joosta ja see oli tal elamusterohke päev, õhtuks oli ta väga väsinud. Sageli võib neid leida koos voodist kas telekat vaatamas või arvutis istumas nii, et Mona kas magab kõrval või naudib sügamist. Muidugi käiakse temaga mängimas, seda ta tõesti naudib ja mängib heameelega. Kuna meil on suur hoov, siis saab seal väga kenasti mängida ja joosta. Mona käib ka väljaspool hoovi ilma rihmata, ta on üsna kuulekas, eriti hästi kuulab ta tütre sõna. Mona on õppinud ka paar trikki juba: lamamist käskluse peale, külili viskamist, istumist ja käpa andmist. Muidugi koer kaitseb ka pereliikmeid, võõrast pisut karmima hoiakuga meile tütrega ligi ei lase, vaid siis kui talle selgeks teha, et ta ei ole meile ohtilk.

Me oleme väga õnnelikud, et meil nii tore pereliige juures on. Koera võtmine varjupaigast oli väga väärt otsus."