06.07.2009 Nelja päeva pärast saab kuu sellest, kui tuhandete loomasõprade meeli painas küsimus- „Kes kurat küll?" Sellel päeval algas Pärnukesel uus elu, uues keskkonnas, uues rütmis. Nälg, hirm, kurnatus, üksindus seljataha jäetuna, vaatab Pärnuke särasilmil paremasse tulevikku. Viimane kuu ei ole olnud kerge. Tohutul hulgal üleelamisi, uusi situatsioone, hirme, rohkelt uudishimulikke ... kuid see kõik on olnud vajalik eluga edasiminekuks. Ja täna hõiskame üheskoos „Hurraa!“ See kõik on möödanik. Täna soovime Pärnukesele „Palju õnne!“, sest uuestisünni puhul kinkisime Pärnukesele identiteedi- mikrokiibi. Ka on nüüd meie neljakäpaline sõber uhke sinise passi omanik, sest preili on saanud piisavalt tugevaks, et kompleksvaktsineerida. Uhke küll, kas pole? Suurim rõõmusõnum on aga veel ees, kuid selle jätame kõige lõppu :) Täna käisime Pärnukesega linnapeal kolamas. Kolmetunnine jalutuskäik viis meid rannamõnusid nautima. Pärnuke on rohkelt edasi arenenud. Talub kenasti rihma, kõnnib juba üsna tublisti kõrval ja üksikuid möödaminejaid ei pelga, kuid samas tuleb tõdeda, et mitu pikka sammu on veel astuda. Kohutavalt hirmuäratavad on jalgrattad. Nende vältimiseks eelistab Pärnuke teha äkilisi tagurpidihüppeid. Möödasõitnuid vaatab aga pikalt, pikalt järele. Ka ei pea koerapreili imetlusväärseteks suuri inimgruppe. Nende puhul aga tegime mõned edusammud, sest Soome prouad ei pidanud paljuks Pärnukesele saiakest anda, sedaenam, et üks daamidest avastas, et tegemist on sellesama ülinälginud Pärnukesega, kelle kohta ta foorumist lugenud oli. Ütlemata häirivateks pidas Pärnuke naerukajakaid. Kepsukesed hakkasid hirmsasti värisema, kui noid pea kohale rohkem sai. Erinevad helisähvatused viivad aga tüdruku endast välja. Kõige eelpool nimetatu juures teeb aga heameelt, et teda rahustades kohaneb koer uue situatsiooniga kiiresti ja nii sujus jalutuskäik ilma suuremate takerdusteta. Randa jõudes lummas aga Pärnukest merevesi. Üksisilmi jälgis lainete randumist liivakaldale ning käpaga vett katsudes veendus koerapiiga kiiresti, et vesi kõlbab olemiseks küll. Ja seal ta siis oli, ujus ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Meie merilõvi :) Mereääres tegime ka mõned uued pildid, et te saaksite näha kuivõrd kauniks on Pärnuke selle kuu jooksul muutunud. Tema kehale on kasvanud pisut lihasmassi ja karvkate saanud hoopis teise näo. Usun, et pärast teist kuud on Pärnuke juba tõeline kaunitar :) Meie igapäevategemiste juures teeb rohkelt rõõmu see, kuivõrd meeleolukalt ta varjupaiga töötajaid tervitab. Kogu tema keha ninaotsast sabaotsani vingerdab rõõmust. Ja Pärnukese haukumine on omaette muusika- kile ja peen nagu ooperilaul. Nüüd aga lubatud präänik. Mul on hea meel Teile teatada, et Pärnuke kaalub seisuga 06.07.2009 16,8 kilogrammi, mis on täpselt 6 kilogrammi algsest kaalust kõrgem :) Kaunist suve, armsad loomasõbrad!

16.06.2009. Täna on imekaunis päev ning otsustasime minna Pärnukesega pikemale jalutuskäigule. Küll ta on tubli. Nädalavahetusel harjutasid hooldajad Pärnukest rihmaotsas jalutama ning täna käitus ta nagu vana kala. Üksnes need hetked, kuid millegi või kellegi peale ehmatab (näiteks suured tugevad mehed keskkonnateenistusest, kes varjupaiga ümbruses kasvavat karuputke tõrjuma tulid) sunnib tagumise käigu sisse panema. Pärnuke väsib üsna kiiresti. Seetõttu tuli meil puhkepeatusi teha. Jalutuskäik laabus kenasti ning tagasi naasedes tutvusime aias ka teiste koertega- sel korral siis pesakonna suurte kutsikatega. Teiste koerte suhtes Pärnuke küll tige pole. Loodan, et agressiivsust ei hakka esinema ka tulevikus. Täna sõime krõbinaid, liha ja üle kõige armastab ta oma turgutavaid pastasid. Lähipäevil läheme ka veterinaarile kontrolli ning siis kindlasti kaalume, et näha, kas kehakaal on ka tõusnud. Käitumiselt on Pärnuke veel ebakindel, kuid armastab väga pugeda. Silmavaade on muutunud tal erksaks.

12.06.2009 Tänane päev hakkas positiivsete uudistega. Pärnukene ei olnud pissinud oma pessa, vaid pesa kõrvale. Järelikult oli ta öösel kontoris ringi kooserdanud. See on tore ning näitab arenguid. Pärnuke sööb väga isukalt juba. Ta ei ahmi, kuid tema energia on sedavõrd taastunud, et on tekkinud tõsine isu. Eile oli viimane päev, kuid Pärnuke pidi tilguti all olema, seega tänane hommikupoolik oli rahulik. Lilian, meie loomade hooldaja võttis ette temaga jalutuskäigu. Kõrvalt oli seda huvitav jälgida- kaks sammu edasi, neli tagasi. Jalutusrihmaga pole ta veel päris Sinasõber. Hoolimata pelgusest väljendas ta aga ääretult suurt rõõmu, kui Lilian teda mesimagusal häälel meelitas. Päev möödus tegusalt, Pärnukese jaoks ilmselt pisut igavalt, mille kinnitamiseks ta näris ära toaukse alumise ääre kogu ukse laiuses ja 20 cm kõrguses. USKUMATU! Olime muidugi pahased, ent kuna me ei tabanud teda teolt, polnud meil võimalus ka teda teo eest noomida, kuna hilisemast karistusest ta ei oleks lihtsalt aru saanud. Kehitasime õlgu ning tõime lagedale hulga mänguasju. Nendest ta aga ei hoolinud. Koerake soovib ilmselt väga inimtähelepanu. Päeva jooksul olin ma aga suhelnud Helina, koera leidja, vallavalitsuse ning politseiga, kes üheskoos käisid kontrollimas talupidamist, kust oletatavalt võib Pärnuke pärit olla. Peremeest polnud aga kodus ning selleks hetkeks jäi asi sinnapaika. Kuna aga kõik neli osapoolt ja kindlasti ka kõik teie, kes te Pärnukesele kaasa elate, oleme äärmiselt huvitatud selgitamaks välja, kas koera on tõepoolest väärkoheldud, siis leppisime kokku politsei, valla ja veterinaarametiga edasised sammud, selgitamaks välja tõde.

11.06.2009 Hommikul varjupaika jõudes ootas meid ees täispissitud kontoriruum ning üliaktiivselt lippuv saba :) Koristasime toa ära ning otsustasime plika õue viia. Kuna Pärnuke kartis paaniliselt ümberringi haukuvaid koeri, võtsin neiu sülle ning tarisin varjupaigast eemal asuvale muruplatsile. Südameke peksis kõvasti. Istusime maha ning rahustasin teda. Minutite pärast oli neljakäpaline uue situatsiooniga kohanenud ning alustasime treeningharjutusi. Pärnuke lükkas tagakäpa üles ning vaatas oma suurte süütute, ent nõudvate silmadega mulle otsa, öeldes mulle sõnu kasutamata "Süga mind kõhualt!" Mõnna. Mul ei olnud ka kahju seda teha. Sedaviisi me seal siis mõnnasime, päike meie mõlema põski paitamas. Oli kätte jõudmas aeg kliinikusse tilguti alla sõita. Ajataju oli naudeldes sedavõrd kaduma läinud, et pidime kiiresti, kiiresti tagasi varjupaika jõudma, et hommikusöök süüa ning siis teele asuda. Hommikusöögi ajal pissis Pärnuke taas oma pesa täis. Njaa ... Pärnuke ei tea veel, mida tähendab õue pissima. Selle kallal tuleb tööd hakata tegema. Kuid see selleks. Pakkisime end kokku ning sõitsime kliinikusse. Otsustasin enne pitsu kanüüli alla paigutamist kontrollida temakese kehakaalu. Kas ta võiks olla juba pisut kosunud? .... Mis te arvate? .... Hurraa- 300 gr! Kui varjupaika saabudes oli tema täpne kehakaal 10,8 kg, siis nüüd oli see 11, 1 kg. Uskumatu, et üks 300 gr kehakaalu võiks teha südame nii soojaks. Päev möödus minu jaoks toimekalt ning Pärnukese jaoks lõõgastavalt. Õhtul sõitsin talle taas kliinikusse järele. Pärnuke on meie veterinaari südame täielikult röövinud. Kahju, et tal juba kolm koera olemas on :) Päeva jooksul, muide, helistasin mõned toredad Kutsu.ee kasutajad, kes pakkusid vajaduse korral Pärnukesele hoiukodu. Hästi armas, et Pärnuke nii paljudele korda läheb. Esile on kerkinud ka üks kodupakkuja kandidaat, kuid nende otsustega me veel ei kiirusta. Soovime olla äärmiselt veendunud, et Pärnukese uus pere saab oleva äärmiselt motiveeritud koerakasvatamise osas, et neiu ei peaks iial enam kogema läbielatut. Varjupaika kohale jõudes otsustasime veel pisut pleesitada ning kõndimist praktiseerida. Viisin Pärnukese aeda, kus meid ootas ees meie armas Linda, kes ilmselgelt mõistab kõige paremini Pärnukese üleelatut, kuna ka tema oli varjupaika sattudes alatoitumuses. Tänaseks on ta kosunud üle 10 kgi. Linda kohta saad lugeda lähemalt siit. Linda tuli uudistama, kelle ma talle seltsi tõin. Mõlemad koerad aktsepteerisid teineteist väga kenasti, kuniks ma viineri taskust välja võtsin. Pärnuke oli veendunud, et see on tema viiner, mille peale tõi kuuldavale urina ning paljastas hambad. Linda, lillelaps nagu ta meil on, ei lasknud end sellest häirida, vaid lasi end meie kõrvale külili maha nagu poleks midagi juhtunudki. Olin aeda kaasa võtnud ka kaela- ning jalutusrihma. Oi, neid Pärnuke esialgu väga kartis, kuid ma pean ütlema, et ta on äärmiselt kiiresti kohanemisvõimeline loom, seega kaelarihmaga leppis ta kiiresti. Jalutusrihmaga ta aga jalutada ei soovinud, sest eks esiteks ta võõrustas ning teiseks oli käimine tema jaoks ka veel raske, kuid olenemata sellest tegi ta väikese jalutuskäigu omapäi. Imearmas oli seda näha. Sõbrad, Pärnuke tõepoolest kosub :)

10.06.2009 Täna hommikul kuulsime esmakordselt Pärnukese häält. Ilus vesihall kassihärra käis kontoriruumis Pärnukese toidunõu lähedal uudistamas ning tüdruk pidas seda lubamatuks. Kostus vaevu-vaevu kähisevalt kõlav haugatus. Selle üle oli meil hea meel, ehk on see märk taastumisest. Söötmisel ja jootmisel suutis Pärnu oma esikeha lamangusse tõugata. Söömine oli aga kurnav, millele järgnes pisut puhkust. Puhastasime tema pesa ning tagaosa väljaheidetest, vahetasime külge ning tegime käppadele liikumisharjutusi. Sellele järgnes taas puhkus. Kätte jõudis aeg tüdruk taas autole pakkida ning kliinikusse tilguti alla sõita. Kliinikus aitasime tüdruku jalule ning meie suurimaks rõõmuks tegi ta paar meetrit kõndi. Tema sammud olid küll väga vaaruvad, kuid siiski .... Õhtul kella kuue paiku läksin Pärnukesele kliinikusse taas järele ning mind ootas ees siruli maas koer, kes ei jaksanud end püsti ajada, kuid liputas väga agaralt saba. Veterinaar rääkis, et Pärnuke oli end kanüüli all väga rahulikult ülal pidanud ja päev sujus ladusalt. Toidupoolist saab ta väga väikeste portsjonite kaupa ning tihedalt. Maiustab hoolega. Lükkab oma pea üle kausiääre ja limpsab meelsasti. Varjupaika jõudes tõstsin Pärnukese püsti ning treenisime tibakene liikumist ning tegime massaaži. Tahtmist on tüdrukul küllaga, kuid kuna lihasmass lihtsalt puudub, siis ta ei ole võimeline end selle tõttu püsti tõukama ega suuda püsti tõstes üle paari minuti nii püsida. Kuid ega me tahagi teda kurnata. Anname lihastele koormust mõõdukalt. Täna ma mõtisklesin pikemalt selle üle, et kas koer on reaalselt hüljatud või lihtsalt jooksus ja eksinud loom, kes ehk metsas pikemalt redutanud. Kui vahepeal kaldusin arvama, et ehk siiski üks eksinud hing, siis üha enam usun, et siiski väärkoheldud loom. Ta kardab inimest. Kui talle kehaga hoogsamalt läheneda või teha äkilisi liigutusi, tõmbab end väga koomale ning surub vastu seina ..... Ja muide, Pärnuke on sedavõrd nunnukas, et lubab söömise ajal käe toidukaussi pista.