Kontorikass Veera

Veera sattus Pärnu varjupaika sügisel. Vaatamata sellele, et tema pikakarvaline kasukas oli sassis, ütlesid varjupaiga töötajad, et nii ilus kass. Kõik lootsid, et Veera on eksikombel tänavale sattunud ja keegi tuleb talle järele.

Foto: Kadri Gribuškina

Nii see kahjuks ei läinud ja kahe nädala möödudes sai Veerast uue kodu otsija. Vabapidamises asus ta tuba jagama kahe kassipreiliga. Kõik nad olid pikemat karva kohevate kasukatega. Marju, Matilda ja Veera - hakkasime neid kutsuma kolmeks õeks.

Päevad läksid, siis sai koju Marju, seejärel Matilda. Veera, aga ootas. Vahepeal sai tema toanaabriks Othello. Veera lootis kassihärra poolt toredat kooselu, kuid läks teisiti. Othello õigustas oma nime ja oli paras võimur, kelle tujutsemisele Veera pidi alluma. Õnneks sai ka Othello üsna ruttu koju.

Veera aga ootas ja läks järjest ilusamaks, kasukas oli korras ja läikiv, silmad smaragdrohelised. Ehk oli ta veidi isepäine ja päris igaühele vastu ta ei jooksnud ning seetõttu lemmiku valimistel esirinnas ei olnud. Siis jõudsid varjupaika inimesed OÜ-st Paikre sooviga saada Veerat kontorikassiks.

Nagu ikka uude kohta tööle minnes, oli ka Veeral katseaeg. Nii ta siis läks esialgu ajutiselt ja oma varustusega nagu läheks üüripinnale elama. Meie olime lootusrikkad ja õigustatult. Veera sobis kontorisse imehästi. Dokumendid vormistatud ning Veerast sai kontoripreili. Uute omanike poolt muretseti talle ostukärutäis päris oma asju, et ta ennast kontoris mõnusalt tunneks ja millestki puudust ei oleks.

Loodame, et Veera lugu innustab teisigi kollektiive mõtlema sellele, et kontoris võiks elada kass. Veera veetis varjupaigas 185 päeva.

Veera päevad kontoris

Sellest, kuidas Veera päevad kontoris mööduvad, kirjutab Kadri Gribuškina.

Foto: Kadri Gribuškina

Kui sa hommikul tööle jõuad ja ukse avad, tervitab sind esimesena häälekas preili Veera ja sellele tervitusele ei jää külmaks ükski kahejalgne. Ta vudib oma naiseliku puusanõksu saatel kiirelt tulijani ja pajatab ülevaatlikult ära öö jooksul juhtunud üksikasjad, siis istub su ette maha ja vaatab oma vastupandamatu pilguga tähelepanelikult seni, kuni sa õige suuna leiad. See suund on siis loomulikult külmiku poole, kus ootab teda igahommikune kulinaarne tervitus kassitoidu tippkokkade poolt.

Jah! Veera teab, kuidas oma soove täide viia ja oskab ka selle eest tänulik olla. Teinekord on ta lausa nii tänulik, et lubab kogunisti kaks paid korraga endale teha. No tegelikult pole ta väga suur puudutuste austaja. Kes teab, ehk on asi tema kaunis kohevas kasukas, mille segamini ajamist ta endale kauni preili kombel lubada ei saa, või on inimese käsi varem talle haiget teinud. Igatahes, kahe pai jagu tänutunnet on juba kompliment.

Ometigi ei tähenda see veel seda, et Veera inimese tähelepanu ei armastaks. Õigem oleks ehk öelda nii, et kui tal iluune aeg täis saab, tuleb Veera otsejoones mõne kolleegi kõrvale tähelepanu otsima. Paremat meetodit ta veel pole leiutanud, aga praegune „ma jõllitan sind seni, kuni sa mind märkad“, töötab ka väga hästi. Kellelgi ikka süda pehmeks muutub ja nii saab jälle natuke sulgedega mängida või palli veeretada.

Seda, kust Veera saabumise mõte esimese hooga alguse sai, ei mäletagi vist täpselt keegi, sest kontoriloomast sai unistatud päris pikka aega. Kuniks aga tingimused tema tulekuks polnud veel loodud, pidi mõneks ajaks vaid mõtteks see jäämagi.

Tähtedesse kirjutatud

Foto: Kadri Gribuškina

Aprilli alguses pandi aga pead kokku, arutati selgeks kõik vajaminevad ressursid ja mindi Veeraga tutvuma. Silma jäi ta juba varasemalt varjupaiga kodulehel ilutsevalt pildilt.

Ju oli see siis tähtedesse kirjutatud, et selle kauni karvakera sees peitus täpselt selline iseloom, mis kontorikassile eluks vajalik paistab olevat: iseteadlik, parajalt mänguhimuline, ennast ja oma privaatsust austav, kuid sellegipoolest väga seltskondlik kiisupreili.

Kohe päris kindlasti on Veera saabumine liitnud meeskonda veelgi ja sõbralikku hääletooni kohtab meie majas rohkem, kui seal, kus kontorikass puudub.

Veera lugu ilmus meie ajakirja Käpa all 2018/2 numbris.

Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.

Sari "Unustamatud lood" on pühendatud neile loomadele, kes on vajutanud meie hinge eriti sügava jälje. Olgu siis põhjuseks suur rõõm nende uue kodu üle või kaotusevalu. Vaata kõiki lugusid siit.