Urri lugu

Aastal 2017 sattus meie Tallinna varjupaika vahva koer Urr. Varjupaiga töötajatele jäi see koer eriti eredalt meelde, kuna ta tuli ise varjupaika - kappas rõõmsalt ja rahulolevalt väravast sisse.
Me ei teagi, kus Urr rändamas käinud oli ning kuidas ta oskas sammud just meie juurde seada. Kuid nüüdseks on Urr juba üle kahe aasta olnud oma päriskodus.

Urri perenaine Katrin kirjeldab elu temaga järgmiselt:

"Olime abikaasaga ammu veeretanud mõtet, et võtta koer. Võiks öelda, et omamoodi kinnisidee on mul olnud, et koera võtame varjupaigast. Sellepärast olengi olnud teie FB lehe jälgija. Ja siis see juhtus, ühel ilusal 2017. aasta sügispäeval postitasite Urri pildi! Seal ta istus - sirge seljaga, väärikas, puhvi kammitud vahva pilguga koer. Ta jäi mulle kohe silma. Küll aga sel hetkel muud ma ette ei võtnud. Kuniks 11. novembril sai otsustatud puhtalt uudishimust minna varjupaika, et rõõmustada koeri ja viia neid jalutama.

Koheselt meenus mulle Urr ja kuna kodu ta veel leidnud ei olnud, siis tema meile toodigi. No mina olin müüdud selleks hetkeks, kui me kohtusime. Kui aeg oli kuts tagasi anda ja administraator küsis, et "noh, kas võtate kohe kaasa?" ei olnudki pikka mõtlemist ja koer sai autosse pakitud, kuigi me polnud absoluutselt sellega arvestanud ja kodus puudus igasugune valmisolek koera koju toomiseks.

Tänaseks on Urr meie pere liige olnud 2 aastat ja mõned kuud. Jah, ei saa salata, algus oli raske ja paar korda oli ka mõte, et kõik, pakime ta autosse ja viime tagasi, aga mõttest kaugemale see hull idee õnneks ei jõudnud. Tänaseks on suuremad murenurgad siledaks lihvitud, sest Urr on käinud koolis, saanud õpetust ja olnud päris tubli õpilane. Siiski kõiki lapsepõlve lollusi välja juurida pole ka õnnestunud ja lihtsaks "maatüdrukuks", kes eelistab krõbinatele putru süüa, ta meie jaoks jääbki. Kõlab klišeena, aga ta on nii suure ja ilusa hingega! Õrn, armastab väga lähedust, väikeseid koeri (tema parim sõber on bolonka suurune kuts!), kassid meeldivad talle ja lapsed ka väga. Alati valmis nendega mürama, mängima ja palle ära tooma. Vaatamata oma suurusele - 50 kg - ja õuekoeraks olemisele peab ise ta ennast muidugi pigem chihuahua laadseks koeraks ja peeneks tõuks, üritades ikka otsapidi sülle pugeda, maas tema ei maga ja toas armastab ka palju olla. Diivan on ainus sobilik koera magamiskoht, mistõttu oleme talle ka õue oma diivani võimaldanud, et vaeseke ei peaks maas magama nagu koer...

Mis ma tahaks öelda kõigile, kes seda postitust ehk lugesid ja kaaluvad ja kahtlevad varjupaigast koera, eriti veel täiskasvanud koera (Urri vanuseks hinnati sel hetkel u 2-3 aastat) võtmist, siis leidke see julgus ja tehke see samm. Tundke see õige koer ära, pakkuge talle palju armastust, eeskätt aga andke aega ja tähelepanu ja te leiate omale vapustava sõbra. Ma ei usu, et hinges oleks ükski koer kuri ja kehva iseloomuga, ka mitte täiskasvanud koer. Ainuke mida nad vajavad on tingimusteta armastus ja kannatlikkust! Aitäh varjupaigale!"

Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.

Sari "Unustamatud lood" on pühendatud neile loomadele, kes on vajutanud meie hinge eriti sügava jälje. Olgu siis põhjuseks suur rõõm nende uue kodu üle või kaotusevalu. Vaata kõiki lugusid siit.