Migri
- Emane kass
- Värvus: must-valge
- Vanus: 7 kuud - 4 aastat
- Suurus: keskmine
- Id number: 57926
- Varjupaik: Võru
- Leitud: Antsla vald, Vaabina küla
- Loom on uues kodus
- Loom kodus: 01.02.2021
Paimaias Migri soovib leida oma kodu!
Astun meie varjupaiga kassituppa ja seal on kummaline vaikus. Kõik nohisevad kuskil magada ja naudivad kosutavat lõunaund. Me kõik ju teame, et kassid armastavad kaks korda rohkem magada kui inimesed. See on üks nende lemmiktegevusi. Keskeltläbi magavad nad 16 tundi päevas ning nooremad veel paar tundi rohkem. Kui kassidel just midagi huvitavat ja põnevat pole teha, siis nad lihtsalt magavad. Kõnnin toas vaikselt ringi ja uudistan magajaid, kui kraapimispuu pesast pistab keegi pea välja – see on kass Migri. Ta teab, et peale mõnusat magamist tuleb teha üks mõnus pikk ja graatsiline ringutus. Samuti teab ta, et liikumine on igati kasulik ja mõjub tema lihastele ja südamele hästi. Ja nii ta siis potsatabki kraapimispuult maha põrandale. Teeb paar ringi ja hakkab tegevust otsima. Õrnalt puksib ta oma peaga mind ja vaatab mulle otsa oma imeliselt armsate silmadega. Ega ma ennast kaua paluda lase. Sirutan käe ja libistan üle tema siidise kasuka. Üks pai, teine pai ja juba kuulengi mõnusat nurrumist. Potsatan nüüd ise ka põrandale ja silitan selle armsa nurrumootori pehmet kasukat muudkui edasi. Vahetame vahetevahel ka omavahelisi pilke ja tema silmist võin vaid tänulikkust näha. Endalegi märkamata, olen seal juba nõnda olnud oma 20 minutit. Milline võlu on ühel kassil, kes suudab sind unustama panna kõik muu. Väljas on kuulda haukumist ja see äratabki mind Migri lummusest. Enne minekut võtan Migri veel sülle ja kallistan. Tunnen kuidas ta õrnalt väriseb ja südamelöögid kiirenevad. Vaikselt panen ta maha ja teen veel mõned pikad paid. Asun minekule, kui korraks piilun veel üle õla. Migri on uuesti kraapimispuule hüpanud ja vaatab aknast õue, et näha, mis seal toimumas on ja kuhu ma ruttan. Veel korraks vahetame pilke ja vaikselt oma mõtetes luban talle, et ka tema leiab kindlasti oma inimese.
Migri on kass, kes meile sattus juba eelmise aasta oktoobrikuu keskel. Algselt selline arglik ja eemalehoidev. Tasapisi on Migri meid õppinud usaldama ning ennast ka vaikselt avama hakanud. Tema usaldus kasvab päevpäevalt. Vaiksel sammul taastub tema enesekindlus ja julgus. Ta teab, et inimesed on head ja hoolivad. Ta on õppinud unistama ja lootma, et ka ühel ilusal päeval on tal oma pere ja kodu. Pere, kes hooliks ning julgustaks teda edasi. Kodu, kus ta oleks hoitud.
Migri on saanud vajalikud parasiitide tõrjed, on vaktsineeritud, kiibistatud ja steriliseeritud.