"Te ju mäletate mind, Nainat, valget hella südamega paimaiast kiisutüdrukut? Küllap mäletate ikka. Ma olin see viimane valge pruutkleidikasukaga preili, kes puuri pugeda ei tahtnud, et oma uude koju sõita. Aga siin ma nüüd olen, uues kodus koos teise kiisuga, kelle nimi on Maali. Perenaised ütlesid, et Maali tuli samast varjupaigast, kust minagi, ainult teisest kassitoast. Pole siis ime, et me teineteist ära ei tundnud.

Minu lahkumine turvalisest varjupaigast oli mulle suur šokk tegelikult. Maali ütles, et temal polnud kojusõiduga mingeid probleeme, aga minul oli küll hirm. Ma ei teagi, kas teadmatuse ees või et see autosõit ajas südame läikima. Auto teel hüplemine ja vingerdamine pani mind iga kord haledasti näuguma. Ma vist ei talu hästi autosõitu. Või oli ikkagi hirm, et kuhu mind nüüd viiakse sellest turvalisest kiisutoast, ikkagi suurem. Pugesin puuri põhja pandud kokku pakitud kiisupesa alla peitu ja tõin kuuldavale kurblikke näugatusi nii, et mu uued perenaised tegid suisa Mustlas peatuse, et mind natukenegi rahustada.

Perenaised hoidsid mind uues kodus veel terve tunni puuris. Mulle tundus, et see otsus oli õige. Igal pool uued lõhnad, uus ümbrus, uued hääled ja veel üks kiisu lisaks perenaistele... Puuris oli turvaline olla. Enam ei kõigutanud ega raputanud ka. Aga paha oli see, et ma ei osanud enam selle pehme kiisupesa peale tagasi minna. Nii ma siis lamasin seal nagu idamaine valitseja, pesa peas.
 
Loomulikult olin ma näljane ja juua tahtsin ka, aga niipea, kui puuri uks avanes, tuli jälle hirm kasuka alla .... ja ma jooksin, kuhu käpad viisid... Need viisid mu otseteed teisele korrusele arvutituppa ja seal diivani alla peitu. Esimene perenaine püüdis minuga suhtlust alustada, enda juurde kutsuda. Põhjusi kahejalgsete umbusaldamiseks on aga Nainakese elus ilmselt rohkem kui üks või kaks. Igal juhul jäin ma endale kindlaks ja sinna, kus olin.

Kui ma seal diivani all niimoodi õnnetult kükitasin ja oma üllatusliku ümberpaiknemise üle järele mõtlesin, tuli mul korraga nututuju peale. Näusin haledalt, julgemata välja tulla . Siis tuli perenaine ja ta oli kaasa võtnud pidupäevasöögi minu kojutuleku puhul - pani selle diivani ette põrandale ja kutsus mind sööma. Oi, küll see lõhnas hästi! Ja mul oli kõht nii tühi! Hakkasin pikkamööda, hästi ettevaatlikult toidukausikeste poole hiilima, tema muudkui rääkis minuga. Jõudsin kaussideni, kahejalgne ikka istus ja rääkis. Midagi ei juhtunudki. Sõin, jõin, aga pidasin targemaks pugeda igaks juhuks tagasi diivani alla, kuigi perenaine oli nii sõbralik ja tahtis tuttavaks saada. Mõne aja pärast tõi mulle liivakasti üles ega püüdnudki mind kinni krabada!

Liivakast jäi minust puutumata, tulin hoopis hääletult treppidest alla tagasi oma uudishimu rahuldama. Kui esimese korruse küljetoas ühe tühja pappkarbi kolinaga ümber ajasin, tuli jälle see tuttavam perenaine ja rääkis minuga, et olen ilus kiisutüdruk. Ma siis mõtlesin, et kui ta nii püüdlikult minuga suhelda üritab, et suhtlen siis vastu. Nii see käis - tema muudkui: "Nainakene, ära karda! Kiisu-kiisu!" ja mina vastu: "Näu!" Lõpuks sirutas ta jälle käe välja, et saaksime tuttavaks. Ma siis targale kassile kohaselt lähenesin ettevaatlikult käele, nuusutasin... Ja ma ei tea, mis siis minuga juhtus. Igal juhul ma limpsisin ta sõrmed üle ja siis poetasin oma pea talle pihku... et tulgu, mis tuleb... Aga ei tulnudki midagi hirmsat! See käsi tegi mulle pai, sügas kõrva tagant ja lõua alt... Ma sulasin... Selles kõiges oli midagi tuttavlikku ja nii head... kodust... Ma olin otsusele jõudnud - see kahejalgne on minu sõber! Teda pole küll vaja karta. Lubasin end sülle võtta ja suurde tuppa kanda. Seal istus teine kahejalge. Minu sõber tõstis mu tema sülle ringi ja ütles: "Võta see nunnu-pall! Ma toon ta liivakasti alla tagasi!"
 

Kui teine kiisu Maali lõpuks üles ärkas ja mind märkas, susises ta minu peale ja astus paar sammu tagasi. See küll sõbralik vastuvõtt polnud! Teisel päeval, kui meile Maaliga söögid serveeriti, juhtus selline lugu: Maali läks pärast sööki koridori ennast pesema ja kui mina sinna jõudsin, hüppas Maali äkki õhku ja jälle sisises. Mina pagesin aga tuppa ja ronisin diivanipadjale ning kerisin end seal kerra. Kurb oli olla ja ehmatus suur. Ütleme aga nii, et tänaseks oleme palju rohkem tuttavaks saanud. Me ei mängi koos, kuid oleme leppinud teineteise olemasoluga.  

Kõik teavad, et kiisude elus on ülitähtis koht lõhnadel. Kolmandal päeval, kui juba tugevamat jalgealust tundsin, otsustasin Maalile läheneda ja nuusutada. Ajasin oma ninakese hästi ette ja vedasin õhku, aga Maali millegipärast jälle susistas ning jätsin katse pooleli. Hiljem kuulsin perenaiste jutust, et kui mina kassipesas magasin, luuras küll Maali ümber minu ja nuuskis mu saba. Ikkagi tunneb huvi minu vastu!

Liivakast on kassidele eluliselt tähtis. Praegu on meil 2 liivakasti - minule ja Maalile eraldi. Aga mina ei tea, mis jama see on - no ei jää meelde, milline see minu oma on või milline Maali oma. Maalil on vist sama probleem - ei suuda meelde jätta, kuhu hädale minna. Ja nii me siis käime vaheldumisi mõlemas kastis.  Ja Maali, see puhtuse friik, kraabib alati liiva nii, et loobib pool liiva kõrval olevasse kasti. Siis on lõhnad segi, täitsa lootusetu!  Ja küll see protseduur kestab tal kaua... see kraapimine... Mina tehku või püksi, tema enne 100 kraabet ära ei tule!

Ühel päeval märkasin, kuidas Maali minu kausikesest krõbinaid mekkis. Ma igaks juhuks vahele ei astunud. Aga pärast läksin tema söömata krõbinaid nuusutama. Noh, tundusid samad, mis minu kausis. Maitsesin veidi. Olidki samad!

Mulle meeldivad mu perenaised, meeldib avar kodu. Maaliga kohanen jõudumööda. Olen alati unistanud päris oma paikätest ja sülest, kus võin midagi kartmata nurruda. See kõik on mul nüüd olemas ja käpaga katsutavas kauguses. Hommikul jooksen rõõmsalt perenaistele vastu, teades, et ees on tore ja muretu päev. Ja neile ma vist olen ka juba südamesse pugenud. Nad hoolivad meist mõlemast väga – nii minust kui ka Maalist."