Sumedalt Sume jõudis koju

Sume sattus varjupaika, kui ta oli kõigest 4-kuune. Vaatamata oma noorele eale, oli ta tänaval elades metsistunud ja mittesotsiaalne kass. Kui Sumet püüti, oli ta täiesti üksi. Paraku ei tea me, mis sai tema emast või teistest pesakonnakaaslastest. Välimuselt meenutas kassipoeg sumedat suveööd ja sellest siis ka nimi. Suurest stressist tekkis Sumel põiepõletik, mis ei allunud ravile ja vaatamata tema kaunile välimusele osutus kodu leidmine sellele kassile ääretult keeruliseks. Ühel päeval ilmusid aga varjupaika Külliki ja Sven. Need kaks suurt südant soovisid Sumele kodu pakkuda. 13 ja reede sai Sume jaoks märgilise tähenduse, sest siis mindi juba üheskoos koju. Sume perenaine Külliki räägib meile veidi elust koos kassiga. Küsimusi esitas kommunikatsioonijuht Anni-Anete Mõisamaa.

Sume veetis varjupaigas oma päriskodu oodates ühe aasta ja selle aja jooksul ei olnud tal ühtegi huvilist. Miks otsustasite just sellele kassile kodu pakkuda?

Sume lihtsalt on nii ilus kass! Seetõttu jäigi tema kohe meile silma. Loomulikult mõistsime kohe, et tegu pole lihtsa projektiga, sest Sume keeruline minevik on jätnud oma jälje. Mina, kes ma olin selle kassiprojekti algataja, olin varjupaika jõudes isegi väheke kahtleval seisukohal, aga minu abikaasa Sven ütles, et me ju tulime Sume koju viima ja kaasa ta meiega tuleb. Ja mis saab olla veel toredam, kui pakkuda kodu imeilusale mustale kassile reedel ja veel 13ndal kuupäeval!

Kuidas esimesed kuud uue pereliikmega välja nägid?

Esimesed kuud liikus ta kodus nagu vari. Tugevamate helide ja äkiliste liigutuste peale oli Sume kohe kadunud. Õnneks on tema meelistegevuseks algusest peale olnud mängimine. Sume suured lemmikud on suletutid, paelad ja väikesed mänguhiired, millega me igal võimalusel tema tähelepanu saime. Niimoodi läbi mängu ta samm-sammult meiega harjuski. Meil ei tekkinud kordagi seda mõtet, et Sume peaks tagasi varjupaika minema.

Kuidas teil üldiselt läheb? Kas nüüdseks on Sume muutunud rohkem sotsiaalseks?

Üldiselt läheb meil kõik väga hästi. Sülekassi temast veel saanud ei ole, aga me pole lootust kaotanud. Sumel on veel üks kummaline omapära, nimelt ei oska ta näuguda, seega kui tal on mängutuju, tuleb ta väga lähedale, vaatab sügavalt silma ja sosistab oma tagasihoidliku „mjau”.

Paraku jäävad sellised arglikud kassid varjupaigas tavaliselt pigem tahaplaanile. Kas soovitaksite ka teistel inimestel taolise iseloomuga kassile võimaluse anda?

Kui Sumele pole midagi meelepärane – kas söök jõuab liiga aeglaselt taldrikule või on teda proovitud korraks sülle võtta Sume arvates ebasobival ajal – on tagajärjeks käppadega vehkimine. Sellest tulenevalt ei julgeks me soovitada sellist mittesotsiaalset ja inimesi pelgavat kassi perre, kus on väikesed lapsed, sest ilmselgelt oleks see traumeeriv nii kassile kui ka perele. Igal muul juhul tasub kindlasti kaaluda kodu pakkumist keerulise minevikuga varjupaigaloomale. Meie ei ole kordagi kahetsenud otsust pakkuda Sumele kodu.


Varjupaikade MTÜ-s on käimas juba traditsiooniks saanud musta kassi kuu. Kampaania fookuses on just mustad ja mustvalged kassid, kuna nemad ootavad varjupaikades üle Eesti enda uut kodu kõige kauem. Anna ka neile võimalus!

Vaata lähemalt



Lugu ilmus
Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2021/3 numbris. Autor: Anni Anete Mõisamaa
Previous Next